LUGEMISPÄEVIK: Väike Nõid

Sel suvel oli minu lemmikraamat Otfried Preussleri "Väike Nõid". Lugesin seda mitu korda ja mõned peatükid olid eriti toredad. Ma oleks nagu raamatusse sisse läinud, seal ringi kõndinud ja kohtunud kõigi nendega, kellega väike nõid igasuguseid tempe tegi. 

Kui ma lugemisest ära väsisin, mängisin õues väikest nõida. Küsisin vanaema käest, kus meil on luud ning üritasin sellega sõita. Kuidas ma ka ei proovinud, õhku ma ei tõusnud. 
Raamat algab nii, et väike nõid hiilib salaja Blocksbergi mäele, Walburi ööle, kuhu ta tegelikult minna ei tohiks, sest ta oli liiga noor. Kõigest 127 aastat vana! Kui teised nõiad teda nägid, põletasid tema luua ja ta pidi jala kolm ööd ja kolm päeva koju minema. 

Mulle meeldis, et väike nõid oli oma südames hea. Näiteks aitas ta naisi, kes olid tulnud puid korjama, kuid tuul ei puhunud ja nad pidid tühjade korvidega koju minema. Väike nõid kutsus tuule vilega kohale ja naised said palju murdunud oksi. Ma arvan, et väike nõid on selles raamatus lastele suureks eeskujuks. Ta teeb palju heategusid ja on seetõttu ebatavaline.  

Kõige rohkem meeldis mulle väikese Nõia nutikas kaaren Abraksas. Mulle meenus üks suvi, kui tõime emaga aiast tuppa katkise tiivaga varesepoja ja isa pidi ära minestama. Me tõstsime ta kastiga akna peale ja hommikuti ajas ta meid kraaksudes üles. Nokk oli lahti ja nõudis süüa. Meie emaga siis üritasime teda sööta. Lõpuks viisime varese loomaaeda. Nüüd mõtlesin, et vares oleks võinud ehk meie juurde koju jääda. Võibolla oleks temas sama tark vares kasvanud, kui seda oli kaaren Abraksas? 

Selle raamatu moraal on: kes viimasena naerab, naerab paremini... Kuna väike nõid õppis terve aasta usinalt, sõitis ta uuesti Walburgi mäele, kogus sinna teiste nõidade luuad ja raamatud ning süütas suure lõkke. See kõik oleks olnud olemata, kui nõiad poleks teda eelmisel Walburgi ööl karistanud. 

Viplala. Nella & Della.

Pildil Nella ja Della. 

Viplalat lugedes mõtlesin ma kogu aeg sellest, et ma tahaksin ise õppida tinistama! Eriti meeldis mulle, et Viplala sai toitu muuta talle meelepäraseks söögiks. Ma mõtlesin terve raamatu lugemise aja sellest, keda mina ära tinistaks! 

Kõigepealt tinistaks ma terveks oma naabrid, sest me kuuleme läbi seina, kuidas nad oma koera valju häälega korrale kutsuvad ja kui nad korterist välja astuvad, on neil suits suus ja terve koridor haiseb. Siin polekahtepidi mõtlemist. Minu naabrid tuleks tinistada! Samuti tinistaksin ma ära herilased, kes minu ümber tiirlevad, sest ma kardan neid. Ema seletas seda nii, et on neid, kes kardavad rotte, teised pelgavad madusid ja kolmandad herilasi.. Loomulikult ei tinistaks ma ära mesilasi, sest muidu ei saaks me enam mett. Kuid herilased ajavad mul kananaha ihule. Kõige rohkem tahaksin ära tinistada oma pinginaabri Mattiase, sest ta kiusab mind kogu aeg. Ma ostsin isegi pikema joonlaua, et talle mööda näppe lüüa, aga see ka ei aita. 

Igatahes andis Viplala mulle palju mõtteid, keda kõike võiks ära tinistada. Vahel ma tinistaks ära oma isa. Ta nõuab kogu aeg, et mul oleks sussid jalas, kuid mina kaotan sussid pidevalt ära. Ja kui isa tuleks, tinistaksin ma ta ära, otsiksin kähku sussid ja siis tinistaksin ta tagasi. Praegu, kui ma seda kirjutan, tinistaksin ma ära oma nohu ja köha. Vahel tinistaksin ma kõikides õpikutes mõned matemaatika ülesanded lihtsamaks. 

Viplalast oli minu lemmiktegelane Nella Della, sest ta oli vaimukas ja lõbus sell. Mulle meeldis, kuidas ta ennast kehtestas ja teatas, kuhu kohvikusse ta sel korral ise minna tahab Nella Della on natuke minu moodi, sest kui minu vanaema tahab minna Nõmmel Kübarakohvikusse, siis mina ütlen sarnaselt Nella-Dellale, et mina soovin minna hoopis Sõõriku Kohvikusse frikadellisuppi sööma. Ema on mulle ikka öelnud,et kõik soovid tuleb alati kõva häälega välja öelda. Ja vahel isegi siis, kui minu arvamus või soov erineb mu vanemate omast. Ah jaa... Ema kinkis mulle kooli alguse puhul punased kummikud ja panin ühele kummikule nimeks Nella ja teisele Della. Nii jääb see raamat mulle alatiseks meelde. Noh, kord kasvan ma küll oma kummikutest vist välja. Aga Viplala oli vahva suvine lugemine. 

Kes on loomadest superstaar?

Maikuus andis õpetaja meile ülesandeks kirjutada jutustuse sellest, kuidas loomadest muinasjutukangelased valivad omavahel superstaari. Sellel ajal lõppes vist saade "Eesti otsib superstaari" ja nii tuli kirjutada sarnane lugu, kus on kohtunikud ja need, kes omavahel võistlevad. Õpetaja soovitas klassis ka erinevaid loomi, nagu kaurpoeg Puhh ja keegi oli veel, aga ema ütles mulle, et peale Puhhi oleme lugenud nii palju teisi raamatuid ja soovitas mul valida oma loole sellised loomad, keda õpetaja ei maininud. Kahjuks ei saanud ma oma jutustust enam tagasi, sest klassijuhataja saatis selle ühe parima tööna koolist välja. Meil oli kodus mustand alles ja siin see on. 

Elasid kord ahv härra Nilsson, jänes Peeter Pikk-Kõrv, Unihiir, hundikoer Roi, kuri Hunt ning kolm põrsakest Nif-Nif, Nuf-Nuf ja Naf-Naf. Ühel päikesepaistelisel päeval said nad kõik juhuslikult metsas, suure kännu juures kokku. Kuri Hunt hakkas kohe kiitlema, et kuigi ta sõi ära vanaema ja Punamütsikese ning need kaks lõigati tal kõhust välja, jäi ta ellu. Kolm põrsakest ütlesid, et neile hundid ei meeldi, sest kunagi olla üks hunt neid korralikult kiusanud. Kuri Hunt ütles seepeale, et ta võib vabalt kohe kolm põrsakest nahka pista. Seda kuulis pealt hundikoer Roi, kes urises ja ütles: "Teate mis. Meil on kõigil oma lugu rääkida! Kes on kõige ägedam rääkija, see võidab! Mina olen žürii esimees!" Kolm Põrsakest hüüdsid seepeale, et nendest saavad kohtunikud. Iga loo rääkija pidi nüüd kännu otsa astuma ja oma loo pajatama. Esimesena astus kännu otsa härra Nilsson, kes rääkis, kuidas ta elas pikalt koos Pipiga ning millised võimsad seiklused neil üheskoos olid. Seejärel hüppas kännu otsa jänes Peeter Pikk-Kõrv ja jutustas, kuidas ta kord Härra McGregori aeda läks kapsalehti sööma ja ta McGregor ta teolt tabas. 

Peeter Pikk-Kõrv rääkis nii haaravalt, kuidas härra McGregor teda taga ajas, et kolm põrsakest katsid suurest õudusest oma kõrvad. Siis oli kord Unihiire käes, kes ütles, et tema sõbrad olid pikalt Märtsijänes ja Kübarsepp, kuid kord üritasid nad teda teekannu pista ja siis ta otsustas üksi metsa elama kolida. Kui kõik kolm lugu oli ära räägitud, küsis Hundikoer Roi kohtunikelt: "Kelle jutt oli parim?" Kolm põrsakest ütlesid, et auhinna peab saama jänes Peeter Pikk-Kõrv. Kuri Hunt ütles, et tema meelest väärib parimat tiitlit Unihiir. Hundikoer Roi ütles, et tema on peakohtunik ja leiab, et kõik on omamoodi superstaarid ja peavad auhinna saama! Kuri Hunt riputas seejärel Unihiirele, Pikk-Kõrvale ja härra Nilssonile kaela tammetõrud ja seejärel korraldati pidu. Kui pidu pole läbi saanud, kestab see veel tänaseni.

PS. Tahtsin väga, et seda postitust kaunistaks Beatrix Potteri jänes Peeter Pikk-Kõrv. Ema luges mulle kunagi ühte ja sama raamatut mitu kuud õhtuti ette ja see on mu lemmik. 

Lugemispäevik: Hundikoer Roi

"Hundikoer Roi" on raamat, millest minu onu on mulle palju rääkinud. Ta jutustas, et avastas selle enda jaoks ühel suvel ja luges seda suve jooksul mitu korda. Kuna tal oli kodus hundikoer, kelle nimi oli Rambo, muutis ta suveks oma koera nime hoopis Roiks. Kuna mu onu rääkis sellest raamatust suure vaimustusega, siis oli mul seda veelgi suurem huvi lugeda. See on tõeline seiklusromaan, kus ei hakka mitte korrakski igav. Ma vaatan kodus ema-isaga palju kriminaalfilme ja see raamat on ka nagu kerge krimijutt. Seda raamatut ei saa käest enne panna, kui see saab läbi. Mina siiski ei lugenud raamatut ühe päevaga läbi, aga kui õhtul läksin magama, siis uni lihtsalt ei tulnud, sest ma mõtlesin, et mis raamatus saab edasi. Ühel õhtul, kui ema-isa olid magama läinud, kontrollisin kas mu toa uks on kinni, panin salaja tule põlema ja lugesin selle lõpuni.

"Hundikoer Roi" loo peategelane on Tomi, kes läheb kalale. See on suur õnn, et ta soovib just sel päeval kalale minna, sest teel näeb ta poisse, kes viskavad puu külge seotud hundikoera kividega. Tomi on see, kes koera päästab ja nii algab nende suur seiklus. Raamatus on Tomi ja Roi kogu aeg ohus ning neid aetakse pidevalt taga. See vist tekitabki tunde, et raamatut on raske käest ära panna. Paari koha peal hoidsin lausa hinge kinni. Kõige hullem on siis, kui Roi hüppab üle heki ja teda üritatakse auto alla ajada. Päris hirmsad olid ka telefonikõned, mida Tomi vanemad said, et nad koera ära annaks. 

Aga aina hullemaks läheb! Magama ei suuda ma jääda sellel õhtul, kui loen sellest, kuidas väike tüdruk nimega Satu ära varastatakse ja nii algavad suured otsingud. Ma kartsin, et äkki Satuga juhtub midagi hirmsat ja otsustasin, et pean selle võimalikult kiiresti teada saama. Ma mõtlesin, et kas Satu on tõesti uppunud? Kuhu ta kadus? Tomi on minu jaoks täielik kangelane, kui ta Satu lõpuks päästab! Ta on tõesti väga leidlik, kui Satu röövija autokummid katki teeb, oma käekella ümber koera kaelarihma paneb ja lõpuks Satu päästetakse. See on minu jaoks tõeline kergendus. Minu viimane suur mure on see, mis saab Roist ja Tomist? Kas Roi viiakse ära? Kas nad jäävad sõpradeks? Suur on minu rõõm, kui Tomi saab Roi endale. Kui ma öösel raamatu läbi lugesin, oli mul natuke kahju, et olin selle lugemisega kiirustanud. Mu vanaisa ütleb alati, et kui oled raamatu läbi lugenud, oled justkui sõbrast lahku läinud. Seekord on aga tunne, nagu oleksin läinud lahku kahest sõbrast - Roist ja Tomist.