 |
| Pildil Nella ja Della. |
Viplalat lugedes mõtlesin ma kogu aeg sellest, et ma tahaksin ise õppida tinistama! Eriti meeldis mulle, et Viplala sai toitu muuta talle meelepäraseks söögiks. Ma mõtlesin terve raamatu lugemise aja sellest, keda mina ära tinistaks!
Kõigepealt tinistaks ma terveks oma naabrid, sest me kuuleme läbi seina, kuidas nad oma koera valju häälega korrale kutsuvad ja kui nad korterist välja astuvad, on neil suits suus ja terve koridor haiseb. Siin polekahtepidi mõtlemist. Minu naabrid tuleks tinistada! Samuti tinistaksin ma ära herilased, kes minu ümber tiirlevad, sest ma kardan neid. Ema seletas seda nii, et on neid, kes kardavad rotte, teised pelgavad madusid ja kolmandad herilasi.. Loomulikult ei tinistaks ma ära mesilasi, sest muidu ei saaks me enam mett. Kuid herilased ajavad mul kananaha ihule. Kõige rohkem tahaksin ära tinistada oma pinginaabri Mattiase, sest ta kiusab mind kogu aeg. Ma ostsin isegi pikema joonlaua, et talle mööda näppe lüüa, aga see ka ei aita.
Igatahes andis Viplala mulle palju mõtteid, keda kõike võiks ära tinistada. Vahel ma tinistaks ära oma isa. Ta nõuab kogu aeg, et mul oleks sussid jalas, kuid mina kaotan sussid pidevalt ära. Ja kui isa tuleks, tinistaksin ma ta ära, otsiksin kähku sussid ja siis tinistaksin ta tagasi. Praegu, kui ma seda kirjutan, tinistaksin ma ära oma nohu ja köha. Vahel tinistaksin ma kõikides õpikutes mõned matemaatika ülesanded lihtsamaks.
Viplalast oli minu lemmiktegelane Nella Della, sest ta oli vaimukas ja lõbus sell. Mulle meeldis, kuidas ta ennast kehtestas ja teatas, kuhu kohvikusse ta sel korral ise minna tahab Nella Della on natuke minu moodi, sest kui minu vanaema tahab minna Nõmmel Kübarakohvikusse, siis mina ütlen sarnaselt Nella-Dellale, et mina soovin minna hoopis Sõõriku Kohvikusse frikadellisuppi sööma. Ema on mulle ikka öelnud,et kõik soovid tuleb alati kõva häälega välja öelda. Ja vahel isegi siis, kui minu arvamus või soov erineb mu vanemate omast. Ah jaa... Ema kinkis mulle kooli alguse puhul punased kummikud ja panin ühele kummikule nimeks Nella ja teisele Della. Nii jääb see raamat mulle alatiseks meelde. Noh, kord kasvan ma küll oma kummikutest vist välja. Aga Viplala oli vahva suvine lugemine.
