Sel suvel oli minu lemmikraamat Otfried Preussleri "Väike Nõid". Lugesin seda mitu korda ja mõned peatükid olid eriti toredad. Ma oleks nagu raamatusse sisse läinud, seal ringi kõndinud ja kohtunud kõigi nendega, kellega väike nõid igasuguseid tempe tegi.
Kui ma lugemisest ära väsisin, mängisin õues väikest nõida. Küsisin vanaema käest, kus meil on luud ning üritasin sellega sõita. Kuidas ma ka ei proovinud, õhku ma ei tõusnud.
Raamat algab nii, et väike nõid hiilib salaja Blocksbergi mäele, Walburi ööle, kuhu ta tegelikult minna ei tohiks, sest ta oli liiga noor. Kõigest 127 aastat vana! Kui teised nõiad teda nägid, põletasid tema luua ja ta pidi jala kolm ööd ja kolm päeva koju minema.
Mulle meeldis, et väike nõid oli oma südames hea. Näiteks aitas ta naisi, kes olid tulnud puid korjama, kuid tuul ei puhunud ja nad pidid tühjade korvidega koju minema. Väike nõid kutsus tuule vilega kohale ja naised said palju murdunud oksi. Ma arvan, et väike nõid on selles raamatus lastele suureks eeskujuks. Ta teeb palju heategusid ja on seetõttu ebatavaline.
Kõige rohkem meeldis mulle väikese Nõia nutikas kaaren Abraksas. Mulle meenus üks suvi, kui tõime emaga aiast tuppa katkise tiivaga varesepoja ja isa pidi ära minestama. Me tõstsime ta kastiga akna peale ja hommikuti ajas ta meid kraaksudes üles. Nokk oli lahti ja nõudis süüa. Meie emaga siis üritasime teda sööta. Lõpuks viisime varese loomaaeda. Nüüd mõtlesin, et vares oleks võinud ehk meie juurde koju jääda. Võibolla oleks temas sama tark vares kasvanud, kui seda oli kaaren Abraksas?
Selle raamatu moraal on: kes viimasena naerab, naerab paremini... Kuna väike nõid õppis terve aasta usinalt, sõitis ta uuesti Walburgi mäele, kogus sinna teiste nõidade luuad ja raamatud ning süütas suure lõkke. See kõik oleks olnud olemata, kui nõiad poleks teda eelmisel Walburgi ööl karistanud.
